Mercedese kuulsa sportauto SL “Pagoda” järeltulijaks sai täiesti uus ja moodne SL, tüübitähisega R107, mis püsis tootmises 1971-1989, olles seega peale legendaarset G-klassi järgmine kõige kauem tootmises olnud Mercedese mudel. Tuntud ka kui “Panzerwagen” oli see roadster saadaval erinevate mudelitena nagu 280 SL, 350 SL ja 450 SL. 1980 lisandusid uue alumiiniumsulamist V8-mootoriga 380 SL, 420 SL ja 500 SL ning Ameerika turule ka 560 SL. See auto oli valmistatud nö. kindla peale ehk siis metalli kokku ei hoitud. Tänu sellele sai ta ka sportauto kohta üsna raske, sest Mercedese insenerid soovisid, et lahtine auto oleks sama jäik kui kõva katusega kupee. Tänu suurele kaalule ei olnud see auto eriti sportlike sõiduomadustega, rõhku pandi peamiselt mugavusele, madalale müratasemele ja luksusele. Võib-olla ainsaks sportautoks sellest seeriast saabki lugeda ainult kõige võimsamat mudelit – 232 DIN-hobijõulist 500 SL-i. See auto saavutas lõppkiiruseks 230km/h ja suutis 100km/h kiirendada ca 7 sekundiga, tehes seda stoilise rahuga ja ilma rabelemata. 5 liitrine ülanukkvõllidega alumiiniumsulamist V8 on ilmselt üks võimekamaid mootoreid, millega tehas 80-ndatel hakkama sai ja autoga on väga mõnus sõita ka tänapäeva standardite järgi. Viimane toodetud SL tuli tootmisliinilt Sindelfingenis 18 aastat peale esimese valmimist samas kohas ja arvake ära mis mudel see oli? Loomulikult “Astralsilber” - hõbedaseks värvitud 500 SL, mis sai valmis 4.augustil 1989 ja mis resideerub praegu Mercedes-Benz-i muuseumis Stuttgartis, Saksamaal.

Meie käes olev 500 SL on soetatud mõned aastad tagasi Śveitsist ja oli Eestisse toomise hetkel läbinud vaid 96 000km! Auto oli tegelikult üliheas korras ja täiesti originaalne ning toimis veatult. Kaasas oli kogu ajalugu ja hooldusraamat, millest selgus, et ainsaks omanikuks on olnud Lausanne´s elav ehitusinsener. Kallis auto (maksis tol ajal kolme W123 hinna) oli tüüpiliselt rikkale Śveitsile ilmselt kohe algusest peale ostetud suveautoks, ainult esimesel soetamisaastal oli sellega sõidetud ca 10 000km. Edaspidine aastane läbisõit jäi 1000 ja 3000 km. vahele. Samas olid iga-aastased hooldused alati korrektselt tehtud ja auto seisnud ainult garaaźis.

Peale paariaastast aktiivset kasutamist Eestis ja osalemist mitmetel vanaautoüritustel hakkasid silma kriipima väiksemad välised hädad ja ka üks suurem – nimelt oli auto parem esitiib kunagi saanud löögi ja remonditud mitte päris kvaliteetselt. Uurisime asja täpsemalt ja otsustasime, et tiib tuleb vahetada uue originaaltiiva vastu. Lisaks leidsime tiiva eemaldamise käigus ka paar roosteplekki ja suuremaid-väiksemaid kulumisi, ka mõlke oli kerel üsna mitmeid. Ja nagu alati läheb – sündis otsus auto ettevaatlikult osadeks lammutada, kõik üle kontrollida, vajadusel remontida-asendada, siis kogu auto seest-väljast värvida ja uusi tihendeid ning liiste kasutades taas kokku panna. Töö käigus renoveerisime täielikult ka keerulise ehitusega stanged ja galvaniseerisime uuesti kõik poldid-mutrid ning kinnitusvahendid.

Algselt plaanisime kogu vana värvi autolt eemaldada, kuid selgus, et sel autol on tehasest eriti paks ja kvaliteetne värvkate, ka kasutati siis juba kvaliteetseid 2-komponentseid akrüülmaterjale, niisiis lihvisime ettevaatlikult maha laki- ja värvikihi, jättes aluskrundid võimalusel alles. Värvi eemaldamise käigus selgus, et esitiiba tabanud löök oli libisenud ka üle ukse ja tagatiiva esiosa ning need detailid vajasid samuti korrektset remonti, mille viimistlesime tinaga.

Puhastatud ja lihvitud kere katsime kõigepealt Standox NON-Stop Füllprimeriga ja kogu vähese pahtlitöö tegime selle peale. Lihvkrundina kasutasime uut Standox VOC Xtra Füller - krunti, mis tagab eriti tugeva ja ühtlase kihi ja mida on meeldiv viimistleda enne värvimist. Selle auto värvimise juures kasutasime värvimisel loomulikult moodsat STANDOBLUE baasvärvi, mida muuseas kasutab nüüd ka Mercedese oma restaureerimisosakond Stuttgartis ja tulemus sai ülihea! 500 SL on selle poolest omapärane auto, et just seda ja ainult seda mudelit sai originaalis kahevärvilisena – alumine pool oli värvitud aksendiks tumehalli metallikvärvitooniga “Neutralgrau”. Karbid olid omakorda veel teist tooni poolmatid hallid. Tänu mitmele värvitoonile ja nende üleminekutele oli värvimistöö küllalt keeruline ja suurt täpsust nõudev aga meister Rauli töö tulemus sai perfektne, nagu ikka.

Hetkel komplekteerime autot teiste tööde vahelt, valmis peaks ta saama 2014 kevadeks, et siis juba suvel aktiivselt suurematest autoüritustest osa võtta ja ehk mõni pikem reisgi ette võtta.